Kütte- ja jahutussüsteemi tasakaalustamise eesmärk on üksainus: mugav ja ühtlane sisekliima igas ruumis. Kui seda pole tehtud, annab hoone sellest ise märku.
Märgid, et süsteem on tasakaalust väljas
- Erinevate ruumide temperatuurid on märgatavalt erinevad.
- Hommikune ruumide soojenemine võtab põhjendamatult kaua aega.
- Küttearved on suuremad, kui hoone seisukorda arvestades peaks.
- Torustikus ja radiaatorites on kuulda voolamis- või vulisemismüra.
Tüüpiline pilt on selline: soojussõlmele lähemal olevad ruumid on üleköetud ja kaugemad jäävad jahedaks. Kaugete ruumide soojaks saamiseks tõstetakse küttevõimsust, üleköetud ruumides avatakse aken. Nii köetakse sisuliselt õue ja raha kaob korstnasse.
Kuidas hüdrauliline tasakaalustamine töötab
Keskküttes liigub soojus ühest soojakeskusest torustikus ringleva soojuskandjaga. Tasakaalustamise põhimõte on tekitada tarbijatele – radiaatoritele, põrandaküttele, õhkpuhuritele – liiniseadeventiilide abil täpselt arvutatud lisatakistus. Nii saab tsirkulatsiooni igas harus suurendada või vähendada just nii palju, kui vaja.
Tulemus on ühtlane temperatuur kogu hoones, väiksem küttekulu ja vaiksem süsteem. Täpselt sama loogika kehtib ka hoone tsentraaljahutuse puhul.
Millal tasakaalustamine teha
Esmane projektijärgne tasakaalustamine tuleb teha enne hoone kasutuselevõttu. Hiljem muutub see vajalikuks siis, kui muutub ruumide planeering, kasutusotstarve või tehakse suuremaid renoveerimistöid – näiteks vahetatakse aknad või lisatakse soojustus.
